Mõisakoolid

Talurahva laste õpetamise ning nen dele koolide asutamisega oli Eestimaa rüütelkond sunnitud tegelema pärast Liivi- ja Eestimaa kindralkuberner George Browne’i koolipatendi (korralduse) ilmu mist 1765. ja 1787. a. Esimese järgi võisid vanemad, kes ise lugeda oskasid ja katekismust tundsid ning kellele kirikuõpetaja vastava tunnistuse andis, oma lapsi kodus õpetada. Lastele, kellel niisugune võimalus puudus, tuli asutada kodukool. Õppetöö pidi seal kestma mardipäevast lihavõtteni. Mõisahärra kohuseks oli üks või mitu meest, kes ise hästi lugesid ja ristiusu õpetuses kindlad olid, ametisse seada. Need koolid pidid olema mõisas või mõnes talus, kus see kõige kohasem oli.
Koolikorralduse uuendatud variandis rõhutati, et paljudes kohtades on küla- ja kihel konnakoolid täiesti unustusse jäänud. Märgiti: ”Kui aga talurahvakoole veel ei ole asutatud, olgu see mõisa poolt kohe avatud ja selleks peab olema ruumikas tuba või kamber alaliseks korda ja sisse seatud, mitte aga ei tule kooli kord ühes, kord teises paigas pidada. Peale selle tuleb vaadata, et koolitubades oleks küllaldaselt valgust ja
nõutav soojus [ – – – ], et koolmeistriks ei võetaks kõlvatuid hulkujaid ega härraste või
kirikuõpetajate teenijaid ega muidu kõlbmatuid ega teadmisteta inimesi.”
Nendel aastatel pandi alus Virumaa koolivõrgule.
18. saj lõpuks tegutses Virumaal 76 mõisa- ja külakooli. Viru-Jaagupi kihelkonnas, mille alla Vaeküla kuulus, asutati neid aastail 1786/87 neli. Arhiiviandmete järgi olid need koolid Põlulas, Mõdrikus, Vinnis ja Kütis. Paari aasta pärast lisandusid veel Pajusti ja Kantküla kool.
Pärisorjuse kriis, viljaikaldused, nälg ja haigused muutsid aga asutatud talurahvakoolide tegevuse lühiajaliseks. Uue sajandi alguseks olid seni tegutsenud koolid suures osas kinni pandud. Virumaale oli jäänud ainult 12 kooli, Viru-Jaagupi kihelkonda mitte ühtegi. Kõige kauem, see on 1795. aastani õpetati lapsi Vinni ja Pajusti koolis, mida pidas ülal Vinni mõisaproua Rennenkampf. Pärast tema surma koolitöö katkes, sest kohalikud mõisnikud pidasid talulaste õpetamist tarbetuks ajaraiskamiseks. Lugemisoskus oli 19. sajajandi alguseks saadud koduõpetusega. Vaeküla mõisa alla kuulunud Mägedi külas oli sajandi esimesel kümnendil 11 ja Mõedaka külas 8 talu. Kokku on nende külade kohta arvestatud 12 adramaad. Browne’i koolipatendi järgi nõuti kooli igalt mõisalt, mille suuruseks vähemalt 5 adramaad oli. Eesti Ajalooarhiivi andmetel asutati Vaeküla mõisa kool 1806. a Jakob Georg von Bergi ajal, see töötas veel 1814. a. Viru-Jaakobi koguduse pastor Friedrich August Hörschelmann on kirjutanud, et Vaeküla mõisa koolis pandi tööle üks koolmeister, kes õpetas lapsi lugema. Tema tegi oma tööd korralikult ja selgelt nähtavate tulemustega.
Lisaks hoolitsesid innuga oma laste õpetamise eest ka nende vanemad. Visitatsiooni (ülevaatuse) ajal võis neid ülendada ja premeerida raamatutega.
1815. a oli kihelkonnas alles ainult 1 kool. 1820., 1825. ja 1835. aastate andmete järgi ei töötanud Viru-Jaagupi kihelkonnas mitte ühtegi kooli. Vaeküla mõisakool sulet i tõenäoliselt raske majandusliku olukorra tõttu, sest mõis oli sattunud võlgadess e. Arhiivi s säilitatakse Eestimaa ülemmaakohtu akti Vaeküla oksjoni kohta võlgade kattek s (1810, 1816).
Kui Vaekülas tegutsenud mõisakool ametlikest aruannetest kadus, toimus edasiõppimine tõenäoliselt koduõpetuse vormis. 19. saj alguses ei saanud külakoolide ja koduõpetuse vahele selget piirjoont tõmmata, sest arvatavasti kasutati mõlemas samu meetodeid ja õpperaamatuid. Vähehaaval hakkas koolide arv taas tõusma. 1849. a töötas Viru-Jaagupi kihelkonnas 9 kooli: Roela, Kulina, Kehala, Vinni, Mõdriku, Rägavere, Alt-Sommerhusen (Kaarli-Raudlepa), Oonurme ja Tudulinna. Õpilasi oli neis 289, õpikutena kasutati ABD raamatut, lauluraamatut, katekismust, Uut Testamenti. 1850. a sai Viru-Jaakobi koguduse õpetajaks Carl Walther. Tema hakkas hoolega tege lema talurahvakoolide ja laste lugema õpetamisega. Koolide arv kihelkonnas tõusis pidevalt. Kui seni õpetati ainult lugemist, siis nüüd tuli juurde ka kirjutamine. Tüdrukutelt algul selle õppimist ei nõutud.
1855. aastaks oli juurde tulnud veel 3 kooli. Sel aastal avati kool Vaekülas 25 õpilasega. Õpetajaks oli keegi Kusto Linkgreim. 1856. a õppis seal 20 last. Koolmeistriks oli tavaline talupoeg, kes vabastati ihunuhtlusest, pearahamaksust ja sõjaväeteenistusest. Kus täpselt kooli peeti, pole teada. Küllap mõisas, sest kooli asukohaks on märgitud Wayküll (Vaeküla).
1856. a Eestimaa talurahvaseadus nägi ette külakooli avamise iga 300 elaniku kohta (senise 1000 asemel). Sama aasta oktoobriaruandes märkis pastor C. Walther, et Viru-Jaagupi kihelkonna koolid on juhendid tööks kätte saanud ja on rõõmustavalt korras. Mure on nende koolidega, kus koolmeistrid on ennast sidunud hernhuutlusega (vennasteko guduste liikumisega) ja neil pole enam südant lastega tegelda. Aga paljud koolid on saanud uued, noored õpetajad ja pastor loodab, et nemad paremini õpetama hakkavad ning ikka luteri kirikule truuks jäävad.
1857. a õppis Vaekülas 27, 1858. 25 ja 1859. aastal 20 last. 1860. a on C. Walther kirja pannud, et seni oli Vaekülas kool, nüüd pole, sest õpetaja puudub. Kihelkonnas töötas üldse 15 kooli. On märgitud, et koolitöö käis mardipäevast jüripäevani 4 – 5 päeva nädalas. Koolilaste vanus oli 11 – 13 aastat.

Pilvede taga on alati päike!